seal ei käida. nii ei tehta. vale.

neid on veidikene kogunend. ja mitte praegu. vaid kui oli kunagi.

------------

mu rinda kraapisid mustad linnud sügiseselt pärnapuult
kui laiutasid seal veel sina
mu sõrmi paitas kivikülm hilissügisene põhjatuul
kui peos tundsin - oled sina

lärmakad hakid on su mu rinnust välja kaarpinud
nüüd istuvad seal nemad
külm sügistuul on su puudutused mu peost ära puhunud
nüüd ulub seal ta ise

sügis on jäänud kinni mu ruumi, kuid juba ammu on kevad
nüüd ootan veel ja ootan ja ootan
mil vabaduse kuldnokad sinna punuvad oma pesa

kuusteist juuni
tegelikult on vist juba suvi
ootamine on kui vangla, vaid rahutum on uni

-------------

õpeta mind
sest ma ise ei oska
ei tea
mida tahtagi

palun õpeta mind
ma olen alasti
su ees
tee kuidas tahad

õpeta mulle
igat halbagi
sest ma ise ju ei tea

õpeta mind
ja ütle et
ainult ma ise
saan end harida

õpeta mind
mine minu juurest
ära

------------

"järsku tulid mu meelele
kõik pildid, mida olen näinud
laulud, mida kuulnud, laulnud
sõnad, mida lugend, lausund
paigad, kus ma olen käind
teod, mis olen teind
mõtted, mida mõtlend
halb ja hea, mida kogend
iga mure, mille eest peitu olen pugend

järsku oli olevik täis kõike
ning tulevikus ülejäänud kõik
minevik kogub kõiksust"

ütlesid elud
minevikus

-------------

paradiisist põrguni
su juuksed
kui rapuntsel
põrgust paradiisi
ronib hing kuu pealt
su omal kutsel
lõikad katki patsi, hästi tead
kaovad hingegi südame tuksed

--------------

sirge tee
sirged seljad

väike alleee
pimedad väljad

sihil on valgus
mis kõrval, ei tea

seal lõpp, mitte algus
seal olevat hea

väike allee
pimedad väljad

auke täis tee
naermatud naljad

lõpetaja räägib
"seal ei käida"

mis seal on
arvab teadvat

väike allee
pimedad väljad

pole seal ees
ei "tarkust", ei käijaid

mina ja veel
kes ei räägi vaid
näeb
pimedas
üle aukude hüpata
või neist välja

hirmuga

-------------

sasid mu juukseid
keerutad lahti kindlalt seatud patsid
puhud näkku külma vihma
keevalist kevadet
silmisse liiva
lõikad aeglasemaks
sammu siht tuulevarju
päikese alt viid läbi
vihma, pilve
ka vikerkaare
tihti muudad suunda
kuid tulid põhjakaarest

-------------

läbi suveöiselt sooja linna
külma eest peitume
kõrgesse kõikuvasse korterelamusse
sealt selge silmapilk säravale linnale
külm kui kibeduse rahutu romantika
kõhukorin sigaretid
hingeõhkude koosluse lämmatav sumin
seinal surnud sääsepere laik
vaikus ja külmkapi mürin
eksind eluteekäija ajutine varjupaik

-------------

hirm
jõuetus harjumise ees

hing
süda karjub mu sees

kuulen
vaikseks jääb ilm

karje
lootust annaks veel

lahkuda
veel võin, tunnen

näen
mu ees on maa

maa
vaikselt vajub unne

ärgates oleks avaram

väsiv lärm
kuulen endas

rongid
viimsed peletab

kui
ärgas rahu
minus lendaks

hea ilm
rongist näeks
terendab

------------

sama külm öö
milles värises mu süda
mu mõistus ja hing
üks käsi ja teine
jala all king

see sama külm öö
tähesära enam
valgustama hakka
kui ei lõppe, lakka
külmakartus ning
ööpimeduse hirm

-------------

kõike ei anna.