Peaksin oma blogile ka mainima, et Tartuffist osa sain? Jaa, filmide poolest küll niipalju, et seda mida nägema sattusin, kippus igav olema. Võib-olla sattusin valel ajal.. Samas miski prantsuse absurd oli päris vahva. Rohkem olid need päevad minu jaoks õhtune&öine Tartu, pimedad tänavad, head inimesed, tühi kõht ja igatsus. Tühi igatsus, täpsustades. Nüüdseks juba ära igatsetud igatsus. Ja takkajärgi mõeldes, väga rumal igatsus. Nüüd magan end välja. Kavatsen seda veel kaua teha. Hoida enda mõistust puhkuseseisundis nii kaua, kuni sellesse uus mesilaspesa moodi sumisev mõtete-emotsioonide põrkepall tekib.
ning
kas ma mainin kooli ka?
HAHA
niiet siis kahe nädala pärast kooli. Uude kooli.
rohkem nagu ei tea kommenteerida
endiselt väsinud. ning sellest väsinud.
-------------------
On augustiöö
ja liblikaid lendab
autode alla
sa räägid endast
andmata alla
ja peeglisse jääb
su naeratus valla
On augustiöö
saab pimedus suureks
anda end sulle
veel olla su juures
Me lendame tulle
ja sigaret süttib
pool sellest on sulle
On augustiöö
ja alati keegi
kellegi juures
sa süütad leegi
mis kustub tuules
sel augustiööl
saab pimedus suureks
On augustiöö
ja lennukeid lendab
tähtede alla
sa lased endal
langeda alla
ja taevas on must
ja sinule valla
alumiinium, sinu sädelev sõber
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar