enesekorraldus

Püüan seotud teksti moodustada. Kui endiselt segaseks jääb, olge mureta, järgmine postitus tuleb parem.

Uue kooli uue kooliaasta esimesed uued päevad on möödunud hoopis teisiti, kui oleksin ette kujutanud. Justnimelt, oleksin. Nimelt, ma ei mõelnud sellele terve suvi, eriti mitte augusti lõpus. Kõige rohkem, mis ma mõtlesin oli see, kas äkki peaks kooli vahetama. Need mõtted on mul endiselt. Iga päev ja tihedamingi, kuid jäävad järjest harvemaks, kuna iga päev ses koolis muutub minu jaoks üha positiivsemaks. Varsti see positiivne nägemus muutub neutraalseks tagasi, kuna tekib ebameeldiv rutiin ja blabla, kuid peamine on, et miinusega number ei oleks suurem kui 2.. või midagi seesugust.
Kohv. On hea. Ma pole harjunud kodus hommikuti kohvi jooma, kuna kodus olen harjunud magama. Ka koolihommikuti pole ma kohvi joonud. Kuid nüüd juba paari päevaga usun, et see on peaaegu et juba harjumus. Energia terveks koolipäevaks, et ma lõpuni välja autsaideriks ei jääks.
Klass muutub iga päevaga lärmakamaks, kuid sellest kuuekümneneljast õpilasest hakkab minu jaoks välja ilmuma üha rohekm meeldivat seltskonda ja huvitavaid iseloome. Ka tunnid on huvitavad. Rohkem küll humanitaarainete tunnid, kuna õpetajad on neis tundides vähe autoriteetsemad, kui näiteks ühe me klassijuhataja poolt antavast tunnist (no names) ja veel nii mõningatest. Ja prantsuse keel - loodan, sellega saan peagi suhted korda.
Siiamaani olen iga päev enne hämarat koju jõudnud ja kõigega hakkama saanud. Pidu pole, kondamisi pole, passimisi pole. Kõik, mis on, on vajalik ja kiire ning ebavajaliku jaoks aega lihtsalt ei jätku. Kiire pole muidugi koju kulgemine, mis hõlmab enda alla jalutuskäiku kesklinna, passimist, bussi ootamist ja pool tundi bussiga loksumist.
Rutiini veel pole. Tundub, et ongi hea vahelduseks peale suve mõnda aega elada märkamatult ja elada reeglite järgi, ilma et püüaksingi neid vaadelda ja eriti veel nendele vastu meelestuda. Nii on lihtsam. Ning kui elu korralduslik pool minu eest ära organiseeritakse, on huvitav jälgida, mida minu enesekorraldusega harjunud mõistus mõtlema on hakanud. See on palju teisti, kui suvel, kui oli probleemideks näiteks, päeva sisustamine, söögiraha, kuhu veel minna, mida ma veel teinud pole, kellesse armuda, kuidas kõik ühte väiksesse suvesse ära mahutada ning samal ajal, kuidas küll mu suvi nii tühi ja igav võib olla. See on lihtsalt olnud aeg, mil mu seljatagused silmad ei näe kaugemale kui kaks päeva. Praegu on teisiti. Ma mäletan suve kui tervikut ning samal ajal mõtlen juba sellele, et mul pole talvesaapaid, mantel oleks tarvis keemilisse viia ning et varakevadises koolirutiinis on tõenäoliselt parem otsustada, kas see kool on tõesti minu jaoks nii vale nagu kõik tarkpead mu ümber seda väidavad. Kaine mõtlemine, igatahes.
Olen rahul. Ei, tähendab, on rahulik.