Jaa, kõik näib värske ja tuulutatud. Valgusküllane ning rõõmus. Kui veidi mõelda, siis pole tegelikult mitte midagi sellist head ja ilusat, mis mulle hetkel siiski näib olevat. Kui vaid veidi kujutada endale ette lihtsat valgust, tuult, puhtust ja spontaansust, ning seda teha iga päev, hakkab tolmune, kopitav ja rutiinne elukene vaikselt meeltmööda muutuma. Ainult ajutiselt!! Mõtle, kui kujutad endale ette terve oma elu ilusana ja vahvana, võin tegelik elu muutuda kõige sügavamaks perseauguks üldse.. ning mõtle, kui sa järsku siis oma pilvedest mööda peaks astuma, kas siis kui keegi lükkab või liiga unistama jääd, ning maa peale kukud... woooaa, mis me siis näeme.. No, lihstalt mõte, eksole. Ma püüan unistada oma elu ilusamaks teadlikult. Ma ei tohi unustada, et ma unistan. Ma pean mõtlema, kuidas oma mõtted reaalsuses rakendada. Ning siis pean ma hakkama hakkama saama. Siis peaksin olema ka õnnelik? Vast kah. Võib juhtuda, et samuti ajutiselt. Kuid seegi parem, kui üldse mitte midagi.
Ma olen hakanud vist liiga palju mulisema, või mis? Ja millest ma mõtlen? Kaldkriipsud, 0, materiaalsuse kahepalgelisus ja kõige muu kahepalgelisus. Mitte inimesed. Mitte tunded ja muu selline kräpp. Ning joonistan linde. Ei õpi. Pealegi, varsti peaks talveunne jääma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar