Jah, ja nüüd olengi segaduses. Kas ma peaks alluma? Kas ma peaks mitte alluma ehk jääma autsaideriks või paremal juhul lihtsalt vähemusse meie ühises maailmas? Või peaks ma korraldama endale mugava olemise, kus ma pole vähemuses, sest elan vaid enda maailmas? Või peaksingi kulutama veidi rohkem energiat, sõnastama kõik oma ideed võimalikult hästi ning teistele peale minema ning oma maailmavaadet levitama? Ükski variant ei tundu reaalne. Vähemalt mitte selline, mis laseks mul arvata, et muutuse ja sellele järgnev aeg oleks rahuldav.
Ma ei taha olla must lammas valgete karjas, mida aetakse ühelt karjamaalt teisele, käsutatakse ja pügatakse omakasu eesmärgil. Siis leitakse veel, et näe, musta lamba vill meile ei sobi, kuna kõik muu on valge. Ah, pistame selle musta siis nahka, kui ta vill kasu ei too. Ei taha. Ei taha olla ka see must lammas, kes on valgete juurest põgenenud, kondab üksi ja paremal juhul leiab mõne sinise või punase lamba, kes on kah teel hoopis teistele maadele. Kui leiaks samapalju musti lambaid nagu oli valgete karjas.. Või vähemalt kolm.. Kasvõi ühe.. Anyone?
Olen lagunemas. Minu põhimõtetest on saanud lihtsalt mõtted ning mu unistused ja lootused maha rõvedaks, sitaseks, veriseks, haisvaks, mõttetutks tallutud, ja kusjuures mu enda poolt. Lihtsalt, sest mõnel nõrgemal hetkel leidis meie ühine armas maailm endale võimaluse värvida üks must lammas mõne odava ja kuluva värviga heledamaks. Halliks. Mitte valgeks. Raske on kanda oma turjal seda kihti. Raske.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar