Kõik oli värviline. Kõik olid õnnelikud. Kõik olid õnnelikud vähemalt tollel hetkel. Meeleolu lõi väga hea ansambel, mängimas meile kõikseparemaid ja populaarsemaid tantsulugusid siinkandis. Sai polkarütme, sai nõianeitsit ja muidki tuntud viise.. Kõik tantsisid. Keereldi ja hüpati polkasamme. Mu ainuke roosa ja mingagi keerlesime ja põrkusime teiste õnnelikega. Ja siis sai see läbi. Hetk, mil võiks tunda õnne, sai läbi. Miks meie maailmasse ei mahu seda ilu ja õnne, mida vahest harva tuuakse meile läbi selliste ürituste, veidi rohkem? Justnimelt, inimene on ahv, kes õppis ära uraani tootmise. Ja inimene ei usalda. Aga inimene pole ju muutunud. Mis siis on muutunud? Kõik ju, eksole? Kuid miks peaks kõik muutuma halvemuse poole? Jah, mäest üles ei anna küll veereda, ainult alla.. Kas allpool tippe on tõesti ainult tüdimus ja ahnus? Tõesti on siis olemas jumalad, kelle lähedal olime, kui olime tipus ja kellest eemale veeredes, muutume halvemaks. Ajuvaba. Aga no tõesti pole paremat seletust.. Või siis hoopiski ülerahvastatust on kõige kurja juur? Võib ju olla tõesti. Siin tsiteeriks Sandrit:
"mul on sitt
nagu haisev sitt
päris sitt
hullult sitt
okseleajav sitt
pask nigu sõnnik"
Ega see sitt inimese kadudes ise ka ära kao.
Ärge tehke lapsi? Lastekodudes on neid, keda võiks aidata, et maailmas oleks vähem sitta. Aga ega mina pole mingi teadja.. Pole ütleja ka. Mõtleja kah mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar