Närvi ajab. Põlv valutab ning vastik äng on terves kehas. Alati sirges jalas on valus väsimus.prrrrr. Ja siis veel kõndida niiviisi koolis treppe mööda. Neli korrust korraga on tõsine katsumus - iga trepiaste eraldi, ning parem jalg, mis on alguses tubli ja krapsakas vasakut üles aitama, on juba teise korruse peal niiii loid ja niiii väsinud. Ja omfg, kips läks katki. Väga natukene küll, jalg on ikka sirge, aga üht veidrat pidi liigub ikkkkagi, sest ma niiväga tahtsin oma jalga liigutada, sest on normaalne, et põlv liigub, kui tal selleks võimalus on, mitte ei ole kogu aeg sirge.
Täna passin kodus. Õppisin vaikselt, aegamööda väikseid asju vms. Veel oleks seda tarvis teha, kui tahan kõik ilusti kaelast ära saada. Õhtul käin arvatavasti erakorralisest läbi, ehk panevad uue lahase, või veeeeelparem - ei pane midagi ning saan normaalselt edasi elada yay. Vaevalt.
Sõin just kapsahautist.
Õde sikutab mind.
Väga võõras tunne on niiviisi oma päevast lihtsalt niisama oma blogisse kirjutada.
Edasi läheb nii, et homme lähen kooli ja ülehomme lähen kooli, üleülehomme ehk siis juba laupäeval lähen olümpiaadile. "Meedia keel" vms, muidugi pole ma rohkem ette valmistunud kui lugenud ühe artikli. Jaa jah.. Palju vist ei saa ka.. Võiks mõned mu keeleliselt nõrgad kohad üle vaadata vms.
Jaaaa laupäeva õhtul tahaksin ma olla rokiklubi. Hello, Tiit. Ma küll lubasin, et lähen iga hinna eest ta konsale, kui see kord tuleb. jea. ei lähe ju. kahjuks. Tahaks välja küll..kodust.. ja liigutada veidi. Tore rahvas tuleb kokku ja puha..
Aga praegu lõpetan. pärast veel.
