1237

See on evolutsioon! 31+1 selgroolüli.

Üsna napisõnaline, või mis?

Aeg.. On olnud hea ja on olnud halb. Ja õnnelik. Ja õnnetu...vist pole olnud? Aga valus. Füüsiliselt, nii. Sest elu on lill? :D ja mina muruniiduk? või. Mõni pidu siia või sinna. Mõni muutus elus ja/või maailmavaadetes siia vöi sinna. Mis ma neist ikka kirjutan. Ahjaa, ja paljaid mehi nägin. Tantsimas. Või noh, strippamas.

sula

Kõik on korras. Kõik on raske, aga kõik on korras. Ma suudan kõike, mida ma suudan. Sest ma pean.

Andke andeks, kutid. Ma ei oska teile enam midagi siia kirjutada üldiselt. Vahest kirjutan oma ajast, eksole. Aga seda tahan ma teha liiga harva võrreldes sellega, kui tihti ma siia midagi postitada tahaks. Miskeid ridu pole kah ammu kirjutanud. Kui siis veidi ja need on ka sellised, mida te lugeda ei või.

Aga praegu palun ma teid mulle lihtsalt edu soovida. Võid kindel olla, et saad üsna pea midagi vastu ka.

i'm gonna take you down, down, down

mis, läheb hästi vöi?

mis, it's gonna be the hot summer, vöimis?

ja magan esimesel vöimalusel uuesti peale eelmist magamist, mis on jäänud täiesti normaalse aja taha. a, mis halvasti, see uuesti. niiet, jäängi kordama seda.

carpe diem

Jaa, kõik näib värske ja tuulutatud. Valgusküllane ning rõõmus. Kui veidi mõelda, siis pole tegelikult mitte midagi sellist head ja ilusat, mis mulle hetkel siiski näib olevat. Kui vaid veidi kujutada endale ette lihtsat valgust, tuult, puhtust ja spontaansust, ning seda teha iga päev, hakkab tolmune, kopitav ja rutiinne elukene vaikselt meeltmööda muutuma. Ainult ajutiselt!! Mõtle, kui kujutad endale ette terve oma elu ilusana ja vahvana, võin tegelik elu muutuda kõige sügavamaks perseauguks üldse.. ning mõtle, kui sa järsku siis oma pilvedest mööda peaks astuma, kas siis kui keegi lükkab või liiga unistama jääd, ning maa peale kukud... woooaa, mis me siis näeme.. No, lihstalt mõte, eksole. Ma püüan unistada oma elu ilusamaks teadlikult. Ma ei tohi unustada, et ma unistan. Ma pean mõtlema, kuidas oma mõtted reaalsuses rakendada. Ning siis pean ma hakkama hakkama saama. Siis peaksin olema ka õnnelik? Vast kah. Võib juhtuda, et samuti ajutiselt. Kuid seegi parem, kui üldse mitte midagi.

Ma olen hakanud vist liiga palju mulisema, või mis? Ja millest ma mõtlen? Kaldkriipsud, 0, materiaalsuse kahepalgelisus ja kõige muu kahepalgelisus. Mitte inimesed. Mitte tunded ja muu selline kräpp. Ning joonistan linde. Ei õpi. Pealegi, varsti peaks talveunne jääma.