t**a, oled vöi ei ole? keegi ei taha teada

Zero. Null. 0. Tundub negatiivne, eksole. Tunne on ebameeldiv ja puha. Kuid tegelikult on see vist positiivne. Saab uuesti uusi plusse peale kasvatama hakata. Tundub tegelikult, et olen juba alustanud. Aga tunne on endiselt sitt. Käisin ju siiski miinustes ära.. Kohe sügaval.

--

KELLI (ILUS, NOOR TÜTARLAPS) OTSIB RAHVATANTSUPARTNERIT, ET KAKS KORDA NÄDALAS ÕHTUTI TARTUS TIIGI SELTSIMAJAS RAHVATANTSURÜHMAS TORBIKUD TANTSIMAS KÄIA!

but why?

We appear to be offline. That's why. I appear to be offline. You appear to be offline, she appears to be offline. We, they.. That's why.

see on melon!

Üha rohkem näen ma vigu. Üha rohkem näen sitta. Iga päev järjest rohkem. "Suurtes asjades" nagu riik.. mädaneb. "Väiksemates" nagu ühiskond, kõik mädaneb. Kõik on valepidi, kõik on mõtlematu, kõik haiseb, kõik on halvaloomuline. Ja suurtes asjades nagu kõik see, mis puutub veel otsesemalt kokku minu endaga, on samuti palju sitta. Iga päev järjest rohkem. Iga päev keegi situb ja enda järelt ei korista. Yay. Mind ei huvita enam. See ei tähenda, et läheksin edasi samamoodi, nagu hallmass, kuigi see nii võib näida. Mind lihtsalt ei huvita. Tuimalt. Perekond. See vähemalt on veel olemas. Ja seda püüame me kõik enda järel puhtana hoida. Vähemalt siin majas. Kuigi seegi on raske.
Mõttetu postitus.

down down down

Ükski heategu ei jää karistuseta. Just. Isegi kui ma püüan iseendale head teha, lõpeb kõik halvasti.

sa ei ole külaline sellel planeedil

Kõik oli värviline. Kõik olid õnnelikud. Kõik olid õnnelikud vähemalt tollel hetkel. Meeleolu lõi väga hea ansambel, mängimas meile kõikseparemaid ja populaarsemaid tantsulugusid siinkandis. Sai polkarütme, sai nõianeitsit ja muidki tuntud viise.. Kõik tantsisid. Keereldi ja hüpati polkasamme. Mu ainuke roosa ja mingagi keerlesime ja põrkusime teiste õnnelikega. Ja siis sai see läbi. Hetk, mil võiks tunda õnne, sai läbi. Miks meie maailmasse ei mahu seda ilu ja õnne, mida vahest harva tuuakse meile läbi selliste ürituste, veidi rohkem? Justnimelt, inimene on ahv, kes õppis ära uraani tootmise. Ja inimene ei usalda. Aga inimene pole ju muutunud. Mis siis on muutunud? Kõik ju, eksole? Kuid miks peaks kõik muutuma halvemuse poole? Jah, mäest üles ei anna küll veereda, ainult alla.. Kas allpool tippe on tõesti ainult tüdimus ja ahnus? Tõesti on siis olemas jumalad, kelle lähedal olime, kui olime tipus ja kellest eemale veeredes, muutume halvemaks. Ajuvaba. Aga no tõesti pole paremat seletust.. Või siis hoopiski ülerahvastatust on kõige kurja juur? Võib ju olla tõesti. Siin tsiteeriks Sandrit:
"mul on sitt
nagu haisev sitt
päris sitt
hullult sitt
okseleajav sitt
pask nigu sõnnik"

Ega see sitt inimese kadudes ise ka ära kao.

Ärge tehke lapsi? Lastekodudes on neid, keda võiks aidata, et maailmas oleks vähem sitta. Aga ega mina pole mingi teadja.. Pole ütleja ka. Mõtleja kah mitte.

Ilma vihmata ei teki vikerkaart

Jah, ja nüüd olengi segaduses. Kas ma peaks alluma? Kas ma peaks mitte alluma ehk jääma autsaideriks või paremal juhul lihtsalt vähemusse meie ühises maailmas? Või peaks ma korraldama endale mugava olemise, kus ma pole vähemuses, sest elan vaid enda maailmas? Või peaksingi kulutama veidi rohkem energiat, sõnastama kõik oma ideed võimalikult hästi ning teistele peale minema ning oma maailmavaadet levitama? Ükski variant ei tundu reaalne. Vähemalt mitte selline, mis laseks mul arvata, et muutuse ja sellele järgnev aeg oleks rahuldav.
Ma ei taha olla must lammas valgete karjas, mida aetakse ühelt karjamaalt teisele, käsutatakse ja pügatakse omakasu eesmärgil. Siis leitakse veel, et näe, musta lamba vill meile ei sobi, kuna kõik muu on valge. Ah, pistame selle musta siis nahka, kui ta vill kasu ei too. Ei taha. Ei taha olla ka see must lammas, kes on valgete juurest põgenenud, kondab üksi ja paremal juhul leiab mõne sinise või punase lamba, kes on kah teel hoopis teistele maadele. Kui leiaks samapalju musti lambaid nagu oli valgete karjas.. Või vähemalt kolm.. Kasvõi ühe.. Anyone?

Olen lagunemas. Minu põhimõtetest on saanud lihtsalt mõtted ning mu unistused ja lootused maha rõvedaks, sitaseks, veriseks, haisvaks, mõttetutks tallutud, ja kusjuures mu enda poolt. Lihtsalt, sest mõnel nõrgemal hetkel leidis meie ühine armas maailm endale võimaluse värvida üks must lammas mõne odava ja kuluva värviga heledamaks. Halliks. Mitte valgeks. Raske on kanda oma turjal seda kihti. Raske.

Mida Sina siia kirjutaksid?

Ma ise hakkasin mõtlema, mis mulle meeldib ja mis mitte. Midagi ei mõelnud välja.

Ristimine polnud meeldiv, missest et ma peale tunde jalga lasin.

vali, kuhu tahad kuuluda, või kuulud sinna, kuhu ei taha

Täna pole hea päev. Tegelikul oli viimane hea päev siis, kui eelmine postitus siia tehtud sai. Samas ka laupäeval ehk eile oli kaks toredat tunnikest pärastlõunal, mil ma võtsin aja maha ja läksin üle pika aja jälle vabatahtlikult värske õhu ja päikese kätte jooksma.
See, mis tänase ja nii mõnegi teise päeva juures mulle ei meeldi, on sügis. Kuid sügis on mu lemmik aastaaeg. Lemmik just nende ülitugevate emotsioonide pärast, mida selle kaunis olustik minus esile kutsuda suudab. Kuid kõige magusam on veel tulemas.. Novembris näiteks. Mõtted, mis just täna mind kummitama on tulnud, on need kõige tavalisemad, mida ma miskipärast mõneks ajaks unustanud olin. Mõte, mis mõtleb, et ma ei ela päris oma elus. Et ma olen küll noor ja mul pole valikud, AGA MUL JU ON VALIKUD. Ma olen lihtsalt argpüks. Esimesed sammud, mida ma olen teinud (nt haiglane koolivalik, õppimise mahajätmine, isekuse ja enesekesksuse arendamine jne), on mind tohutult väsitanud. See on raske. Ma pole sellega harjunud. Ning mulle räägitakse, et ma ei peaks seda tegema ja peaksin tegema hoopis teisi asju ja et ma peaksin neid soovitusi kuulama ja nende järgi ka käituma, sest need tarkpead on targad ja teavad, mis on õige. MIS ON JUHTUNUD? Noored, ärgake! Mõelge oma peaga. Ja kurat võtaks, ärge lõhkuge sidet oma pea ja oma südame vahel.

--

Otsin vaikset kaaslast, nägemaks nädalavahetusel merd (tasuta). (L, ma pole sind unustanud. : ) Ma ei tea, kas sa loed mu blogi, aga mõtle juba, millal sa minna tahaks )

Piibo pigi, paha vägi.

Nüüd ma tunnen, et ma tõesti olen hakanud midagi enda heaks tegema. Pole küll suurem asi saavutus, aga vaikselt hakkan jõudu koguma küll. Nimelt tänu meie toredale koolile, saan kolmapäeviti keraamikatunnis saviga plötserdada ja esmaspäeviti joogatunnis käia. Keraamikaga polegi veel väga tegeleda jõudnud, aga näiteks tänane esimest korda savi näperdamine oli tohutu vaimne puhkus. Ning kui ma tõesti oma käte vahel midagi loon ja see valmis saab ja see on miski, mis pole eimiski, on ikka hea tunne küll. Vahest oli juba tunne, et koosnen õhust ja vaakumist ning olen nähtamatu, aga millegi tegemine annab ilmselgelt teistsuguseid signaale. Jooga toreduses ma veel väga veendunud pole. Tõenäoliselt saab sellest üks väga tüütu osa mu nädalast. Kindlasti mitte tüütum kui meie jumal inglise keel või Jekimov. Praegu on see minu jaoks lihtsalt ainsad poolteist tundi nädalas, mil ma saan oma mõtted koondada ümber eimiski ja rahulolu ning ükski Kadajane ega füüsika tegemata kodune töö ei kimbuta. Veel otsustasin hakata (jälle - vahepeal läks juba käest ära) puhtamalt toituma ja selgemalt mõtlema - asi töötab. Juba. On tugevam tunne.
Aga mu sim-kaart tegi end kahjutuks ning mõned päevad elan nüüd halleluujah telefonivaba elu. Ehk armun äragi, kes teab. Olen alati tahtnud proovida. Äratuskellaks lubas ema oma telefoni kasutada, seega miskine elu peaks siiski edasi eksisteerima.
Keemiat ei viitsi
ja nädalavahetuseplaane?

PRAAK

Jälle on sügis ja jälle olen ma nõrk. Sügis nagu omaks tohutut energiat, mis on minu vastu suunatud. Või vastupidi - mina olen üks neist õnnetutest, kellest sügis oma jõu ammutab. Eks kurat üksi teab seda. Ja kirjutasin laulu.. ja miskit veel. Ma pole midagi sellist juba ammu teinud. Veidi hirmutav. Mõtted on taas hakanud käima oma segast ja kurnavat rada. Vahepeal oli juba suur paus ja puhkus sellest kõigest. Oli lihtne. Ja oli hea. Nüüd on jälle sügis ja jälle olen ma nõrk.
&
Sügis on mu lemmik aastaaeg.
Rohkem see hall sügis enne lund, mis peagi kätte jõuab.

ma arvan et tean
mida peab tegema et kukkuda
libedal jääl
või mitte nii väga libedal
arvan et tean
kuidas maanduda et oleks valus
ja et poleks ka
nagu kingad mida kannad iga kord
kui tahad endaga rahul olla
teades lõpuks on ikka jalad villides
ning täis piimhapet
ma tean neid kingi
mul on ka sellised
tean neis kingades on lihtne kukkuda
eriti just libedal jääl
nii et oleks valus
ja et poleks ka
siis kui oleks vabalt võinud
kõndida hoopis asfaldil või murul
need olid seal samas kõrval
aga milleks siis teadmine
et seal on jääd
milleks ma need kingad jalga sättisin
arvan et ma tean
et mul oleks valus
ja et poleks ka

30. september, 2010