moneys s s

die away from me
die away from me

with no questions
without emotions

suutsin kusjuures kirjutada laulu, mis mulle endale väga meeldib, mulle sobib ja mille sõnad on.. noh.. endiselt teistele liiga segased. Ütleks, et hakake harjuma. Pole minu süü, et te keegi mu kraami loete.

hakkaks ilma tegema või miskit
silma
silma siniseks tegema või miskit
ma tean küll, kelle silma
või miskit

ma olen praegu ilmselgelt väga väsinud. ma, MINA, ei suuda juba mitu päeva oma lilli kasta. teate jah. mõned raamatud lugeda ja.. õppida ja. öösel magada ja. kord nädalas siin ka ja. oh teate, homme on laulutuba. tulge kõik ja naerge end kuu peale, kuidas kamp halvasti riietatud inimesi tõsiste nägudega lolle arusaamatus keeles laule jorisevad. viisist mööda kah. www.laulutuba.planet.ee

hinge ei lähe

äng

aga polegi vist kõikse hullem, kui veidi aega maha võtta

mida rohkemat võiks elult tahta?

tülpimus
väsimus
kohv
haisev linnaõhk
kuivavad silmad
peavalu
väsimus
üksildus
külm
nälg
üksindus
eraldatus
lärm
ükskõiksus
segadus
aheldatus
teesklus
allumine
meeltepett
melanhoolia
ja emotsioonitus
valed
ignorants
enesekindlusetus
ja usaldamatus
süü
jõuetus
valu
väsimus

badroutineminusgoodthings

TÄNANE PÄEV ON NEETUD

neetud raisk

!

leidsin mõned.

ja mulle isegi meeldib. võib juhtuda, et tunnevad end ära isegi.

disney ei meeldi

Keegi lõhub minu lille. Ainult 7 lehte on alles jäänud. Vähemalt 5 on algsest puudu. Õde ütleb, et tema ei tee, emme ütleb et tema ei tee ja õde ka ei tee, kass ainult lõugab.. Issi, oh pole veel küsinudki. Aga igatahes, kui seda on teinud keegi teist, siis palun, sa ei pea isegi vabandama või mainima seda mulle. Ära lihtsalt rohkem tee.

enesekorraldus

Püüan seotud teksti moodustada. Kui endiselt segaseks jääb, olge mureta, järgmine postitus tuleb parem.

Uue kooli uue kooliaasta esimesed uued päevad on möödunud hoopis teisiti, kui oleksin ette kujutanud. Justnimelt, oleksin. Nimelt, ma ei mõelnud sellele terve suvi, eriti mitte augusti lõpus. Kõige rohkem, mis ma mõtlesin oli see, kas äkki peaks kooli vahetama. Need mõtted on mul endiselt. Iga päev ja tihedamingi, kuid jäävad järjest harvemaks, kuna iga päev ses koolis muutub minu jaoks üha positiivsemaks. Varsti see positiivne nägemus muutub neutraalseks tagasi, kuna tekib ebameeldiv rutiin ja blabla, kuid peamine on, et miinusega number ei oleks suurem kui 2.. või midagi seesugust.
Kohv. On hea. Ma pole harjunud kodus hommikuti kohvi jooma, kuna kodus olen harjunud magama. Ka koolihommikuti pole ma kohvi joonud. Kuid nüüd juba paari päevaga usun, et see on peaaegu et juba harjumus. Energia terveks koolipäevaks, et ma lõpuni välja autsaideriks ei jääks.
Klass muutub iga päevaga lärmakamaks, kuid sellest kuuekümneneljast õpilasest hakkab minu jaoks välja ilmuma üha rohekm meeldivat seltskonda ja huvitavaid iseloome. Ka tunnid on huvitavad. Rohkem küll humanitaarainete tunnid, kuna õpetajad on neis tundides vähe autoriteetsemad, kui näiteks ühe me klassijuhataja poolt antavast tunnist (no names) ja veel nii mõningatest. Ja prantsuse keel - loodan, sellega saan peagi suhted korda.
Siiamaani olen iga päev enne hämarat koju jõudnud ja kõigega hakkama saanud. Pidu pole, kondamisi pole, passimisi pole. Kõik, mis on, on vajalik ja kiire ning ebavajaliku jaoks aega lihtsalt ei jätku. Kiire pole muidugi koju kulgemine, mis hõlmab enda alla jalutuskäiku kesklinna, passimist, bussi ootamist ja pool tundi bussiga loksumist.
Rutiini veel pole. Tundub, et ongi hea vahelduseks peale suve mõnda aega elada märkamatult ja elada reeglite järgi, ilma et püüaksingi neid vaadelda ja eriti veel nendele vastu meelestuda. Nii on lihtsam. Ning kui elu korralduslik pool minu eest ära organiseeritakse, on huvitav jälgida, mida minu enesekorraldusega harjunud mõistus mõtlema on hakanud. See on palju teisti, kui suvel, kui oli probleemideks näiteks, päeva sisustamine, söögiraha, kuhu veel minna, mida ma veel teinud pole, kellesse armuda, kuidas kõik ühte väiksesse suvesse ära mahutada ning samal ajal, kuidas küll mu suvi nii tühi ja igav võib olla. See on lihtsalt olnud aeg, mil mu seljatagused silmad ei näe kaugemale kui kaks päeva. Praegu on teisiti. Ma mäletan suve kui tervikut ning samal ajal mõtlen juba sellele, et mul pole talvesaapaid, mantel oleks tarvis keemilisse viia ning et varakevadises koolirutiinis on tõenäoliselt parem otsustada, kas see kool on tõesti minu jaoks nii vale nagu kõik tarkpead mu ümber seda väidavad. Kaine mõtlemine, igatahes.
Olen rahul. Ei, tähendab, on rahulik.

säratu

Kaotades unustamatu
unustades kaotatu

Need on mu septembrikuu esimesed sõnad, olgu et on juba neljas päev

Ja kool, eksole. Uus kool. Ütleme nii, et ootused ja olid halvemad ja lootused olid paremad. Igaks juhuks võtan osa. Kuid siiski, on tunne nagu oleks see kõik miski pooleteistnädalane festival, mis peale tulevast reedet läbi saab.

Ning ilmad. On külmad. Ja märjad. Ilm.ee seab mu lootused üsna kõrgele tasemele näidates suuremaid numbreid ja pildikesi päikesest järgmise nädala ennustustes.

Ei igatse midagi. Ei endist kooli, klassikaaslaseid, ei suve ega ka mitte kuumasid ilmasid. Hommikust ennelõunani igatsen loomulikult oma sooja sassis voodit kuid see on kah kõik.

Ja plaane ka pole.

Saan endaga päris hästi läbi.

Näete, olen õppinud täislauseid moodustama, aga seotud teksti on veel raske koostada.

Kaotades unustamatu
unusdes kaotatu

võtan tuimalt

ja palun kasutage koolis vahetusjalanõusid